Toidulisandite poolt ja vastu

Seda Lugu peaks alustama kahe avaldusega.

Esiteks – inimene on isetervenev organism. Teiseks – vahel on vaja tervistumise kaasa aitamiseks väliseid vahendeid.

Ehk siis – justkui kaks vastukäivat väidet. Kuid ometigi ma leian, et siin on oma loogika. Tõesti, organismil on suur oskus ja võime ise terveneda – KUI kõik olud on soodsad.

Samas elame me enamasti ikkagi maailmas, kus kõik pole ideaalne, veelgi enam, teeme suuri järeleandmisi ka oma valikutes – soeses kiire projektiga sööme arvuti taga; enda tagant utsitamiseks joome kannude kaupa kohvi või magusjooke; magamajäämiseks võtame napsi või kaks, kes teab, ehk unerohtugi; hoiame liikumise pealt aega kokku ja istume autoroolis rohkem kui peaks;  oleme töödega ummikus ja lubame, et hakkame endale elama kohe, kui see kiire asi läbi saab; eirame mõnda sümptomit ja lubame, et tegeleme sellega niipea kui tähtis eksam tehtud; ignoreerime väsimust ja jõuetust, sest see on ju “elu normaalne osa”; loodame, et üks korralik nädalavahetus klubis kustutab ärevuse või depressiooni jne jne. Selline see elu lihtsalt on. Harva, kui kohtame kedagi, kes elab 100% tervislikult. Ühel loengul küsisin, et kelle elustiil ja toitumine vastavad 100% sellele, mida nad teavad, et oleks hea. Käe tõstis vaid Peeter Liiv 🙂

Tavaliselt inimesed komistavad ikka – vahel rohkem, vahel vähem. See on inimlik ja loomulik. Ja vahel on tõesti mõttekas sel juhul end natuke toetada, ka toidulisanditega. Rõhk sõnal NATUKE.

NB! Muidugi on vahel vaja end toetada ka ravimitega, vahel lausa päris radikaalsetega või lausa isegi kirurgilise sekkumisega. Aga see on juba üks teine lugu.

Toidulisanditest ei tohiks mitte kunagi saada mugav vabandus sümptomite algpõhjuse ignoreerimiseks. 

Stiilis, et kui veres vähe rauda või magneesiumi, võtame purgikese ligi ja näe, näidud lähevadki korda, mis siin enam muretseda. Aga algpõhjus jääb ju niimoodi likvideerimata! Miks ühe või teise mineraali, vitamiini, hormooni vms näidud on paigast ära? Kas ehk toitumine on liiga ühekülge, söök liiga toores ja külm, seedekuumus madal, stressi palju, ei saa piisavalt magada, mõni salajane krooniline haigus pesitseb kusagil – põhjuseid võib olla sadu. Purgike riiulil ei likvideeri põhjust, kuigi sageli aitab ehk tõesti intensiivsel perioodil end tagasi joonele saada, sageli vähemalt näitude poolest.

Kõige lihtsam viis saada eluks vajalikke aineid on teha korda oma toitumiskaart. Jah, meie toit ei ole nii puhas, kui vanasti ja palju kraami kasvatatakse kunstlikes tingimustes, kasutatakse taimemürke, väetisi jne. Kuid ometigi pole see põhjus selleks, et minna üle nn purgis olevale kapslitoidule.

On võimalik leida päris palju puhast (ja soodsat) toidukraami, kasutades väiketootjaid, väiketalunike poolt pakutavat, OTT jm selliseid süsteeme. See on arusaadavalt aeganõudvam kui poest karbike mikrouuni pandavat lasanjet osta, aga eks siit tulevadki välja prioriteedid. On üks hea ütelus – mitte aega ei ole vähe, vaid prioriteedid on teised. Kui sinu tervis ei ole sulle prioriteetne, võid muidugi selle loo lugemise kohe pooleli jätta 🙂

Mitmekülgne ja sobiv, kvaliteetne ja armastusega valmistatud toit annab inimesele kõik eluks vajaliku, ka tänasel päeva, selles “hirmsas reostunud maailmas”.

Enamasti on aga mõni kompnent nendest neljast ülalmainitust siiski puudulik. Ehk siis – kiputakse kalduma mõnda äärmusesse ja kaob mitmekülgne tasakaalukas kesktee; kasutatakse dieeti v toitumiskava, mis sobib küll ehk naabrinaisele, aga mitte sulle; tarbitakse ebakvaliteetseid tooraineid; valmistatakse toit kiiruga, halvas tujus ja samasuguse kiiru ja paha tujuga kühveldatakse see ka sisse.

Kokkuvõtteks – kõige kehaomasem ja kehasõbralikum on see, kui eluks vajalikud ained tulevad söögist. Punkt.

Nii, aga nüüd jõuame siis selleni, millest alustasime. Ehk siis – vahel on elu selline, et tuleb teha mingeid kompromisse. Ja nii jääb mõni nendest ülalmainitud toidu komponentidest puudu. Ja siin võivad tõesti appi tulla toidulisandid.

Toidulisandeid on täna nii palju, et võtab või silme eest kirjuks. On terve rida koolkondi, kes kogu oma tervisenõustamise on üles ehitanud erinevatele lisanditele. Kuidas siis teha vahet, millal on see näidustatud ja millal mitte?

Minu jaoks on üks olulisemaid nüansse see, et kas nõustaja annab kaasa ka muud soovitused, kuidas oma elustiili ja toitumist parandada, või on kõik üles ehitatud vaid purgikesele. Ma tean gastroeneroloogi, kes ravib maohaavu vaid medikamentoosselt. See, et patsient veedab iga jumala õhtut 4 purgi õlle ja kahe pitsaga, mis muuseas on päeva ainuke söögikord, jääb aga tähelepanuta. Ütelge mulle palun, kuidas üleüldse võiks haigus taanduda? Sama on ka toidulisanditega. Muutma peab seda, mis on tasakaalutuse põhjustanud.

Teine kriteerium on minu jaoks see, et mida need toidulisandid sisaldavad – mida looduslikum ja loomulikum on see lisand, seda kehaomasem see on. Võimalik muidugi, et see ehk ei ole väga tõenduspõhine väide 🙂

Professor ja taimetark Ain Raal rääkis ühes oma loengus nii kenasti lahti, et kuidas lääne meditsiin ja loodusravi on nõus sellega, et taimed ja mineraalid sisaldavad mingeid toimeaineid, millega saab teatud hädasid leevendada. Samuti on mõlemad meditsiinidistsipliinid nõus, et ravimitel on sageli psühholoogiline efekt – mida me laiemalt tunneme platseebona.

Kolmanda punkti juures lähevad aga arvamused lahku. Kui räägime mingi taime või mineraali või isegi toidu energeetikast, siis ütleb lääne teadusruum, et meil pole ühtegi võimalust seda mõõta, järelikult ei ole olemas. Loodusravi ütleb, et mõõta saab ka ilma masinata, tunnetuse ja subjektiivse kogemuse kaudu. Ehk siis – mina usun, et mida vähem on mingi preparaat (või toit) sünteetiliselt modifitseeritud, seda kehaomasem ja kehasõbralikum see on. Noh, võime selle üle jäädagi vaidlema, kuna mul vastavat masinat pole, siis jään oma kõhutunde ja kogemuste juurde 🙂 Üks vene loodusraviarst rääkis, et kõik, mida on sünteetiliselt modifitseeritud, sisaldab rohkelt vabu radikaale. Oma silmaga pole näinud, ei tea, kas on nii, aga kõhutunne ütleb, et kui taimes sisalduv toimeaine on piltlikult öeldes laboris järele tehtud ja tehases kapslisse pandud, on seal midagi ikka teisiti küll.

Enda arvamuse poolt paneb mind hääletama ka tõsiasi, et enamasti, mida spetsiifilisem meditsiinivaldkond, seda enam minnakse ühe detaili sisse ja unustatakse ära inimene kui tervik seal ümber. Mida rohkem läheme vaid vitamiinide ja mineraalide 2+2=4 maailma, seda enam unustame ära, et tegelikult on igas valemis kordaja x, mis on inimene oma individuaalsuse ja eripäradega, oma keskkonna, päritolu ja muu sellisega. Üks asi on labor kusagil uurimisinstituudis, mida on lihtne hoomata ja kontrollida, aga teine asi on keemialabor meie sees – ja see viimane võib kohati olla päris ettearvamatu.

Veel üks asi, millest palju ei räägita, on toidulisandite kõrvaltoimed ja koostoimed. Me ei oska tegelikult ütelda, kuidas mingid sünteetiliselt toodetud ained meie kehas toimivad, sest seda lihtsalt ei saa jälgida nii spetsiifiliselt, peale selle ei tea me, kuidas mingid mõjud avalduvad pikemas perspektiivis. (Muidugi ei tea me seda ka paljude nn looduslike ainete puhul, aga kui mõtleme, kust me oleme tulnud ja kui pikki aastaid oleme hakkama saanud sellega, mida võimalik ise korjata ja töödelda, siis ma arvan, et loomulikus protsessis on midagi, mis meid kui looduse osa ka toetab.)

Kuidas erinevad lisaained imenduvad, milline on koostoime teiste toidulisanditega, toiduga, jookidega, kuidas just ühele konkreetsele inimesele sel hetkel mingi aine mõjub  jne – sageli polegi see teada. Kuidas saakski – meie sisemus on ju sama erinev nagu meie välimus. Kahte samasugust inimest on pea võimatu leida, miks me eeldame, et on 2 inimest, kel on täpselt samasugune tervislik seisukord, mikrofloora, immuunsus, aga ka tujud, käitumisharjumused jne. Ehk siis – miks peaks kahele inimesele üks purgike kapslitega täpselt samamoodi mõjuma? Miks peaks olema mingi tasakaalutuse põhjus sama?

Kokkuvõtteks:

Kui organismis on mingi vitamiini/mineraali tasakaalutus, võiks kõigepealt otsida vastust küsimusele: “Miks?” Ja seejärel “Kas ma saan ise midagi muuta?”. Enamasti ei ole need vastused keerulised ja enamasti on vastus lihtne tulema, kui peegli ette astuda 🙂 See, kes sealt vastu vaatab, teab ilmselt väga hästi, mis valesti on.

Järgmiseks võiks püüda tasakaalustada oma seedesüsteemi mikrofloorat ehk idamaade keeles – tõsta seedekuumust. Selleks on vaja siis leida sobivad vürtsid ja toiduained, või võtta mingi kuur häid, elusaid piimhappebaktereid (mida ei saa tõenäoliselt poejogurtist, aga võib saada teatud toitudest ja mõne üksiku (väike)tootja kapslitest – enamus apteegis müüdav ei anna minu kogemuste järgi küll mingit erilist tulemust).

Kui vaatamata korralikule toidulauale, tervislikule eluviisile, vaimse tervise hoidmisele ja seedesüsteemile tähelepanu pööramisele, on endiselt midagi kapitaalselt korrast ära vitamiinide ja mineraalainete, ehk ka muude näitudega, tuleb hakata asja sügavamalt uurima ja teatud juhtudel võib tõesti lühiajaliselt ka siis mingeid kvaliteetseid toidulisandeid juurde võtta. Veelkord – põhjust nad ju ei kõrvalda, seega, kui tahad püsivat tulemust, otsi üles, kus on häda algpõhjus.

Kui veenire on jäänud kivi taha kinni, piisab sageli vaid kivi väikesest nihutamisest, et oja liikuma pääseks, pole vaja kaevata uut kraavi oma äranägemise järgi. Nii on ka toidulisanditega – need võiksid olla vahel see nihutamist vajav kivike, mitte uus kraav, kus miski ei voola enam nii, nagu algselt.

 

Jaga, kui sulle see lugu meeldis
  •  
  • 69
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
    69
    Shares

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga