Kevad on paastuaeg – juba vanasti teati seda. Eks vanal ajal olid selleks ajaks olid ka talvised söögivarud otsakorral, kuid vast oli sel ka muu põhjus. Kevad on ju uus ärkamine, uus aastaring. Tahaks nagu madu-uss vana kesta maha raputada, alustada uuelt lehelt, värskema, tervema, ja üldse parema inimesena, eksole.
Täna pakutakse erinevaid paastumisi ja puhastumisi kõikvõimalikel viisidel ja sageli võtavad inimesed ette neid tegevusi ebateadlikult, vahel isegi viisil, mis keha tasakaalust suisa välja viivad, nii et taaskokkulappimine võib võtta lausa kuid.
PAASTUMISE ABC
A – individuaalsus. Ei ole olemas kahte ühesugust inimest ja paastumise-puhastumise sobivuski on seega erinev. Nii näiteks on pikem paastumine eriti soovitatav rõõmsama kehaehitusega veidi flegmaatilisematele inimestele, samas kui väga kleenukesed ja veidi neurootilisemad peaksid olema ettevaatlikud ja ei peaks enamasti üle ühe päeva paastu tegemagi (va spetsiaalsetel tervislikel kaalutlustel). Enne paastuma asumist on oluline nõu pidada mõne asjatundjaga, et endale mitte liiga teha – igale inimesele sobivad erinevad viisid, ja lihtsalt suures kambas ühtemoodi paastudes võib endale hoopis kahju teha. Paastudes pole mitte ainult välised näitajad, nagu vererõhk ja veresuhkur olulised, vaid ka vaimne seisund ja kehaenergeetika – seda ei tasu unustada.
B – paastumine võib olla ka ülimalt lihtne! Hiljutisel Tiibeti meditsiini konverentsil ütles üks lektor, et kõige parem ja lihtsam paastumine on see, kui jätad lihtsalt ühe söögikorra vahele. Täna elame me maailmas, kus süüakse üldjoontes liiga palju ja mitte midagi hullu ei juhtu, kui natuke seedesüsteemile puhkust anname. Meil võiks selleks vahelejäetavaks toiduks olla õhtusöök – üks teine Tiibeti meditsiini õpetaja on lausa ütelnud, et parim toitumisnõuanne on – unusta õhtusöök. Sageli ei jõua magamaminekuks me kõike ära seedida, ja võib-olla polegi mõnel paastuda soovijal rohkem vaja teha, kui näiteks nädal aega mitte süüa õhtusööki.
Jällegi – kes on väga hapra närvikavaga, võiks ära jätta hoopis hommikusöögi, sest neile võib õhtune söögikorra vahelejätmine hoopis unehäireid põhjustada.
C – paastu juurde sobib soe vesi, poolpaastu juurde soojad kööviljamahlad, vältida tuleks külmi jooke ja üleüldse külmi protseduure, külmas olemist. Puhastavaid teesid tuleb kasutada ka mõistlikult – liiga intensiivne taimetee tarbimine paastumise ajal pole ka kasulik ja lõpuks ei ole kellelgi sellest tolku, kui enesetunne on äärmiselt halb ja pea valutab. Kunagi tegin varakevadel entusiastlikult hunniku võilillejuureteed ja jõin mitu tassitäit – pole vist raske arvata, et sain sellest korraliku peavalu. Muuseas, Tiibeti traditsioonis on üks eriline taimne nn maksepuhastuspreparaat – drebu sum tang – , mille ülesanne on keha tasakaalustada, teisisõnu puhastab see keha leebel viisil, ilma liigselt traumeerimata.
Üldiselt kipubki nii olema, et igasugune traumeerimine ei ole hea. Seega peab ka paastumine olema toetatud, pehme ja turvaline. Lisaks on meie meel, teisisõnu emotsionaalne tasakaal paastu ajal häiritud, ja vajab jällegi teadlikku ja toetavat lähenemist.
MUU KEHA-, JUUSTE- ja PEANAHAPUHASTUS
Kui ühelt poolt teha suurpuhastust seest poolt, siis võiks teha ka sama väljastpoolt. Kevadisel ajal sobib kehateraapiateks suurepäraselt õlimassaaž ja selle järgne (kiker)hernejahuga koorimine. Talve jooksul talletub kehasse jahedat ja rasket energiat, mida on hea siis ka väljastpoolt nn lima ära koorida. (Muuseas, naised saunas teadsid rääkida, et see mõjub hästi ka tselluliidi vähendamiseks). Kui talvel on jäänud seda jahedust ja niiskust liigselt sisse, on kevadised tatitõved kerged tulema. Heaks tatisulatuseks on muuseas hommikune soe vesi ingveri ja meega – ingver soojendab ja mesi kuivatab.
Puhastavate protseduuride puhul on muidugi eriti mõnus, kui seda teeb keegi teine, nii et puhastuse lisaboonus oleks lõõgastumine.
Lasin endale hiljuti prooviks teha ühe toreda protseduuri – juuste ja peanahapuhastuse. Esimesena tegi Juusteakadeemia Erle mulle vetikamaski, mis muuhulgas pidi endasse imama ka juuksehooldusvahendite jäägid ja kõik muu, mis ei peaks peanahal ja juustes olema. Kuna ma ei kasuta enam ammu-ammu parabeenide jm naftaga juuksehooldusvahendeid, siis ma loodan, et midagi väga palju sealt ära tulla polnud 😀 Lisaks vetikatele sain tunda ka vadakul põhinevat juuksemaski, kus veel lisaks oli igasugu taimset kraamikummelist tammeni, mis omakorda pidi toimima puhastavalt.
Mida ma tundsin – see toimib tõesti päris sügava puhastusena, ja palju rohkem ainult kui juuste puhastajana. Kus ma tean – esiteks kui koju jõudes läks meelest vett juua, hakkas pea tuikama – ja minu pea tuikab vaid siis kui joon suures koguses võilillejuureteed! 😀 Ja teiseks – tavapärasest suurem janu saatis mind terve pealelõuna. Seda, et juuksed on pärast pehmed ja siledad, pole ilmselt mõtet üteldagi, küll aga tõestas see vähemalt minule, kui suur mõju on nii väikesel kehaosa nagu peanahk. Kui peanahale tehtud maskid hakkasid päriselt keha puhastama, siis vastupidises võtmes – kui määrida endale pidevalt peale midagi, mis on täis mittekehasõbralikke aineid – noh, mõtelge ise.
Kusjuures, tean et sageli inimsed arvavad, et mida nahale määrid, see ei satu vereringesse. Toon siinkohal ühe näite – mis te arvate, kuidas töötavad lokaalsed valuvaigistavad kreemid ja geelid? Jah, nad võivad küll soojendavat/jahutavat mõju omada lokaalselt, aga loogika on siiski selles, et valu vaigistavad toimeained imenduvad läbi naha vereringesse, kustkaudu see toimima hakkab. Sama on ju muuga – sünteetilised juuksehooldusvahendid ja värvid imenduvad samamoodi lisaks lokaalsele mõjule vereringesse.
Mul on kevade puhul üks ekstreemmõte. Ehk võiks näiteks selle kevadise suurpuhastusena võtta ette ka enda kosmeetikakapi ja välja visata selle, mida sisse süüa ei tahaks. Kui miski on nii kvaliteetne ja turvaline, et kõlbab sisse süüa, kõlbab see kindlasti ka peale määrida 😀 Ja no üks mõnus lõõgastus-puhastuspäev võiks ju ka kevade sisse mahtuda, kas pole?
