Mõnes mõttes on nagu veid imelik alustada uut aastat depressiooniteemalise postitusega, kui peaks alustama millesti äärmiselt helgest ja ilusast. Samas on ilmselt pühad just see aeg, kui “kõik-peab-olema-ilus-ja-hea” ühiskond vajutab paljudele emotsiooninuppudele.
Vaatasin paar päeva tagasi arvutist “Säravate tähtede” saadet ja kõrva torkas Mari-Liis Lille kommentaar depressiooni kohta. Jah, nõus, et me võiksime ja peaksime märksa rohkem seda märkama, aga pr Lill soovitas sel juhul kohe pöörduda arsti poole. Selle viimase väitega ma päris nõus pole. Jah, kui tegemist on raske kliinilise depressiooniga, kui inimene ei suuda voodistki välja tulla või muu taolisega, on vaja professionaalset lähenemist (mitte muidugi vaid medikamentoosset, vaid ka teraapilist, mis muuseas on meie tervishoiukorralduses mitte just kõige paremini kaetud valdkond).
Aga kui me räägime sellisest depressioonist, mis paljusid elu jooksul tabab, on väga-väga palju, mida saame ise ära teha, selmet imepilli järgi joosta. Lõppkokkuvõttes – kes vastutab meie enda vaimse tervise eest? Arst või me ise?
Kõigepealt ma pean tunnistama oma hämmingut, et ikka veel on palju inimesi, kes arvavad, et normaalne olek on 24/7 olla rõõmu ja naudingu tipus. Just sellised väärmõtted ja illusoorsed eeskujud loovad olukorra, kus me hakkame mõtlema, et appi, ma pole täna ülepeakaela õnnelik, äkki mul on midagi viga. Mul on uudis. Ka kurb tuju, masendushoog on normaalne. Ärgata vahel mõttega, et milleks see kõik, on normaalne. Olla tüdinud, tunda üksildust, tunda mõttetust, on vahel normaalne. See on inimeseks olemise osa – tunda erinevaid tundeid. Ka nn negatiivsete tunnete tundmine ei ole iseenesest halb – kuidas me muidu üldse saaksime aru, kui kõik on hästi, kui puuduks kogemus negatiivsest?
Ausalt öeldes oleks päris kentsakas, kui täiskasvanud inimene endalt üleüldse ei küsi eksistentsiaalseid küsimusi – milleks ma eksisteerin, kes ma olen, kas sellel kõigel on mõte – see on täiesti normaalne inimese arenemise ja kasvamise kohta, mõtelda, kahelda, küsimärke püstitada.
Siinkohal meenub mulle just üks praktika, mida tegin paar nädalat tagasi. Ei tea kust, aga keset praktikat tõusis järsku üles meeletu üksilduse tunne. Tunne oli nii sügav, ja seda ümbritsev mõte oli umbes selline, et maailmas on kõik mu lähedased ära surnud, ja ma olen ihuüksinda alles jäänud. Tunne oli terav ja valus. Pisarad tõusid kurku. Jälgisin põnevusega, jah just, JÄLGISIN PÕNEVUSEGA, et mis edasi. Jälgisin oma orkaanina üles ketravat üksildusetunnet, kuni see oli nii suur, et jõudis oma loomuliku kulminatsioonini ja plahvatas, et seejärel vaibuda tühjusesse. Kõik. Läinud ta oligi. Ma ei teinudki mitte midagi, kui vaid lubasin sellel emotsioonil tulla ja leida oma kulminatsioon. Oleksin ma sel hetkel hakanud seda alla suruma, oleks ehk mitu päeva läinud mõttetu sisemise hala tähe all. Sellist “õhupalli katki puhumist” on muideks õpetanud Zivorad Slavinski, üks Serbia kliiniline psühholoog.
Miks ma sellest räägin? Sest meie oskus emotsioonidega, sh ka depressiooniga toime tulla, algab oskusest oma mõtteid ja tundeid märgata ja tähele panna ja lubada ka halbadel tunnetel tulla ja olla.
Masenduse põhjuseid võib olla mitu. Ma jätan selles postituses kõrvale depressiiivsed ilmigud, mis on tekkinud peale mingit suuremat traumat – lähedase kaotust, lahkuminekut, vallandamist, rasket diagnoosi vms. Selleks tuleb ükskord üks teine postitus.
Ma räägin praegu sellest masendusest, mis tekib justkui ei millesti. Ühelt poolt on nagu kõik enamvähem korras, aga kurvameelsus ei anna asu. Nagu hiljuti üks mu klient kirjeldas – mul on kõik olemas – ilus kodu ja elukaaslane, lapsed, huvitav töö, toredad sõbrad ja ometi ärkan ma hommiku sooviga aknast alla hüpata. Kõlab ehk liiga trafaretsena, aga väga sageli ongi masendus midagi sellist, mis ei tulene mingist käega katsutavast jamast oma elus.
Sellisel depressioonil on sageli üks põhjus. Iseenda sisemise tahtega vastuolus elamine. Kui me ei tea, kes me oleme ja mis on meie eesmärk siin elus, siis on väga lihtne libiseda maailma, mille keegi teine on loonud kui “ainuõige viisi elada”. Sageli kõik need ühiskonna poolt loodud ideaalelu kastikeses olevad tegurid – hea haridus, korralik karjäär, suur palk, traditsiooniline perekond, 2 last (soovitavalt poiss ja tüdruk), koer, kass ja valge aiaga maja (natuke iroonitsen, teadlikult) – ei pruugi olla üleüldse just need, mida üks inimene oma ellu vajab, mis on tema tee, mis teda puudutab ja õnnelikuks teeb. Loomulikult tuleb siis ahastus peale, sest kusagil hingesügavuses me ju teame, et see ei ole meie tee, aga meile peale kasvatatud uskumustekihte on nii palju, et see “mina ise, minu enda soovid” ei pääse mõjule. Teisisõnu on tulemuseks see, et masendus on peal, aga ise nagu ka ei tea, et millst.
Teine huvitav lähenemine depressioonile tuleb ühest mind väga palju inspireerinud Thubten Zopa Rinpoche raamatust “Ultimate healing”. Kas te olete mõtelnud, et depressioon on iseenesest väga egoistlik tunne? Enne kui te mind teetassiga loopima hakate, lubage, seletan lähemalt.
Depressioon saab ilmneda vaid siis, kui me peame iseenda heaolu ja seega ka iseenda hingehäda kõige tähtsamaks maailmas. Hmm, vaatame korra seda asja uuesti. Täna elab meie planeedil vist juba umbes 7,5 miljardit inimest, loomade, lindude jt olendite arv on ilmselt nii mitu nulli rohkem, et ma ei oska seda isegi kirja panna. Miks me arvame, et see meie hetke tunne, see meie masenduse tunne, on järsku kõige olulisem? Miks me arvame, et meil on õigus nõuda, et meile pöörataks tähelepanu, kui ometigi on lõputult palju teisi elusolendeid, kellest paljud kannatavad sel hetkel palju-palju enam. Ja mis siis, küsite nüüd teie? Siin, selles seletuses peitub ka vastus. Parim ravi on transformatsioon. Selle asemel, et hoida tähelepanu enda valul, enda masendusel, on võimalus teha täielik kübaratrikk ja viia tähelepanu teistele. Küsida, et mida mina, oma selle kogemuse, valu ja masendusega saaksin teha hetkel, et vähendada mõne teise olendi kannatusi, kellegi teise õnnetust või muret.
Ehk tundub see mõttekäik võõras, kuid ma pean tunnistama, et see on üks tõhusamaid masenduse kaotamise viise – viia tähelepanu iseenda hädalt kellegi teise kannatuse leevendamisele. Väljenduseks võib olla kodutute koerte varjupaigas koertega jalutamine, Toidupangas abiks käimine, kogemusnõustamine, mõnes meie lõputute MTÜde reas kaasa löömine – võimalusi on palju. Kas teate, et kehtib seadus, et aidates ja nn ravides kedagi teist, parandab see paratamatult ka meid ennast. Kes ei usu, võib järele proovida 🙂
Lisaks füüsilistele tegevustele on võimalik selle teistest hoolimise vankri ette rakendada ka siira heasoovlikkuse ja kaastunde meditatsioone, millest räägin mõni järgmine kord.
Ja veel. Masenduse tunne tuleb alati minevikust. Me oleme õnnetud, et midagi läks lörri, teisisõnu, ei läinud nii, nagu me oleksime tahtnud – projekt ebaõnnestus, eksam läks aia taha, korter võeti käest, elukaaslane läks minema, luuletus läks laval meelest, auto sattus õnnetusse, sõpradega tekkis arusaamatus, vanemad ütlesid halvasti, õpetaja alandas klassi ees – kui tuua vaid mõned näited, mida järjepanu kedrates on võimalik kenasti end masendusevõrku mässida. Panite tähele, et ma viitasin “järjepanu kedrates”. Paraku nii ongi, et meie mõtted meie peas, on meie enda loodud. On valikute küsimus, kas jääda ketrama mõnda ebaõnnestumist oma elus, või valida mõni teine tee.
Kui sa oled parasjagu masendunud, siis sa kindlasti sisised omaette, et ah, kirjutaja ei tea depressioonist midagi. Vale. Tean. Kunagi varases nooruses, kui ületöötamine ja mõned maailmalõpuna näivad isikliku elu probleemid kuhjusid, võtsin isegi vist lausa paar kuud antidepressante. Kogemus oli huvitav. Ühelt poolt, ei olnud justkui nagu muret, aga õige pea sain aru, et nagu õiget rõõmu ka mitte. Oleks siis keegi mulle ometigi seletanud, kuidas meel toimib ja kust emotsioonid tulevad ja kuidas ise end aidata saab! Noh, asi lõppes sellega, et ma ei võtnud noid valgeid kenasid tabletikesi, sest see tegi oleku liiga “saviks” , elu läks oma rõõmude ja kannatustega, lõputu Ameerika mägedel rallimisena edasi, kuni leidsin enda jaoks meelepraktikad ja emotsioonide juhtimise ja vabastamise tehnikad, mis on tänaseks mu vaimse tervise elukvaliteeti küll sajaga parandanud 🙂
Kokkuvõtteks. Depressiooni, kurvameelsuse, masenduse puhul on lahendusi päris mitmeid ja meil endil on väga palju võimalik enda emotsionaalse tervise heaks ära teha. Aga alustuseks soovitan ma kõigepealt, õppida oma tundeid jälgima ja teiseks viia masendusehetkel tähelepanu enda haletsuselt kellelegi teisele, keda me saame heas mõttes teenida või kelle heaks midagi ära teha. Vahest on ka justkui maailmatuma kõige suurema häda vastused palju lihtsamad, kui julgeme uskudagi. Ja kuidas see oligi – kõige pimedam on ikka ju enne koidikut.
Depressiooni teema on muidugi palju mitmetahulisem, kui siin kirjutatu ja ka eneseabivahendeid on mitmeid, nii, et ilmselt tuleb sellest ka tulevikus juttu. On ju vaimse tervise hädadest saanud justkui meie ajastu katk.
